Tutvu noorte tegijatega: aasta esimene järelkasvukoondiste nädalavahetus

Äsja seljatatud nädalavahetus tõi Põlvasse kokku nii tüdrukute 2006 koondise kui ka poiste 2004 ning poiste 2006 koondise. Erilise nädalalõpu raames veeti noored tegijad ka mikrofoni ette. Tüdrukutest vastasid küsimustele platsimängijad Susan Soikka, Daniela Tuusis ja Katarina Übner. Poiste 2004 koondisest ütlesid sõna sekka Arno Vare, Ilja Kosmirak ning väravavaht Andero Viljus. Noorema vanusegrupi poisse esindasid Kristjan Heinla, Jasper Arnover ja Kristofer Liedemann.

Kes olid käsipalli teekonna sütitajateks?

Kõige rohkem kostus Mesikäpa hallis lauseid, kus mainiti, kuidas esimese või teise klassi alguses rääkis käsipallist kehalise kasvatuse õpetaja või kooli külastanud treener. Olulist rolli mängis ka pere: puurilukk Viljus meenutas, kuidas ema viis teda juba väiksena Põlva Serviti mängudele, Kristjan Heinlale tutvustas pallimängu vägevust tema isa Toomas ning Kristofer Liedemannile tema onu.

“Mu onu mängis käsipalli ja ta ütles mulle, et vasakukäelised on hinnas ja mine proovi ära. Ja nüüd ma olengi siin,” lausus Kristofer.

Iidoleid Viljandist Barcelonani välja

Küsimusele “Kes on käsipallimaastikul eeskujuks?” ei jäänud ükski noor käsipallur pikemaks ajaks mõtteid mõlgutama. Nii Katarina, Daniela kui ka Susan kinnitasid, et selleks on Karl Toom. Soikka lisas: “Kes on juba noorelt hakanud tegelema ja jõudnud niivõrd kaugele, siis eks ikka see innustab mind ka, et võiksin kunagi sellisel tasemel mängida.”

Õhku visati veel nimesid nagu Kristo Voika, Eston Varusk ja Dener Jaanimaa kui ka Dika Mem, kes pallib Barcelona ridades, ning lausa kahel korral kordus Pariisi Saint-Germaini mängija Luc Steinsi nimi.

Laager pakub positiivseid emotsioone

“Laagris õpib alati midagi uut, sa saad arendada ennast ja seltskond on väga toetav,” kiitis Susan. Esmakordselt laagris osalev Daniela nõustus: “Kõik ergutavad ja toetavad.”

“Ma arvan, et ma enim ootan mängu pühapäeval, et vaadata, kuidas tiim mängib. Huvitav oli testide tegemine kui ka trennid,” ütles Arno. “Praegu on üldse kõik huvitav olnud,” lisas ta. Andero jagas sarnaseid emotsioone: “Meeldis testide tegemine. Polnud varem selliseid asju teinud ja uued asjad on alati ägedad.”

Jasper tõi esile järgneva: “Laagris arendame teiste tiimide mängijatega koostööd rohkem.” Kristofer oli sama meelt: “Sellised laagrid on ideaalsed võimalused omavanuste kuttidega koos higistada ja seeläbi koostööd parandada.” Kristjan nõustus eakaaslastega, ent märkis naljatledes juurde: “Kõige rohkem meeldib söök, söök on hea.”

Sportlase lahutamatu kaaslane

Sportides ei saa üle ega ümber vigastustest. Seda tõendavad ka intervjueeritavad. “Kui sul on vigastus, siis tekib ka loomulikult väike hirm, et kas see teeb uuesti sulle viga,” sõnas Katarina.

Üles loetakse põlvevigastus, patella sideme rebend, pisike mõra randmes ja pikaaegne luuümbrise põletik, mille tagajärjel ei olnud võimalik kaks kuud normaalselt joosta. Nimekirjas esineb isegi lõualuu murd, mis võib tunduda koguni loomulikuna, kui arvestada asjaolu, et see vastus tuleb väravavahi suust.

Kõige tülikama mulje jättis endast korduvalt mainitud hüppeliiges. Küll seda murti, väänati ning venitati välja: “1. septembril läksin pärast aktust trenni ja siis venitasin oma hüppeliigese sideme ära. Kuu aega olin väljas,” kommenteeris Kristofer.

Kui eelnevalt nimetatud vigastused vaevasid käsipallureid maksimaalselt paar kuud, siis kõige pikemalt painavamaks juhtumiks kujunes varba luumurd. “Umbes pool aastat läks, siis sain traadist lahti, läks veel umbes kuu ja siis tulin tagasi käsipalli juurde,” rääkis Kristjan.

Balansi leidmine trenni ja õppimise vahel

“Ajast jääb puudu,” tähendas Daniela trenni ja kooli tasakaalus hoidmise puhul. Tüdrukud tõid esile, kuidas aega ei kulu mitte ainult treeningutele, vaid ka trenni jõudmisele ja kojuminekule.

“Kõige raskem on ajaplaneerimine ja õppimiseks motivatsiooni leidmine. Trenniga tavaliselt pole raskust,” lausus Arno vastukaaluks.

Sarnase suhtumisega lähenes küsimusele ka Ilja. “Kõik on tasakaalus. Kui on võistlus ja järgmine päev on kontrolltöö, siis järgmine päev jõuan kontrolltöö tundi ja ülejäänud ajast puhkan.”

“Kõige raskem on kodutöid korralikult ära teha ja õppida töödeks,” tõdesid Kristjan ja Jasper justkui ühest suust.

Käsipall on…

Et käsipall on eelkõige siiski füüsiline ala, kus rõhk on tegudel, mitte sõnadel, siis viimasena said noored ülesandeks panna südamelähedane spordiala sõnadesse. Lõppresultaadiks kujunes, et käsipall on kiire, mitmekülgne, meeskondlik, vinge, agressiivne, väljakutset pakkuv, kõva, ühendav, huvitav, veidi ohtlik, äge, koostöörikas, suurt vastupidavust eeldav, ent ilus mäng.

Pildil: 2004 poiste koondis füsioterapeudi Margus Partsiga (Foto: Helin Potter/Eesti Käsipalliliit).