Mängija arvab. Steve Luks: kirjeldamatu tunne, kui pall vabaneb käest näpumäärde naksatuse saatel ja väravavõrk sahiseb

14.12.2020

Enamikes Eesti meistriliiga meeskondades on tänavu mõni pallur, kes värskelt välismaalt koju naasnud. HC Kehra/Horizon Pulp&Paperil sellist mängijat pole, aga veebruaris naasis 11-kordse Eesti meistri ridades peaaegu kümneaastase pausi järel platsile Steve Luks. 29-aastane paremäär arutlebki nüüd tagasituleku ja käimasoleva hooaja üle.

Kehra klubi on Eesti meistrivõistlustelt võitnud 27 medalit, mida on ühe võrra enam kui Põlva Servitil. 11 kulla ja kümne hõbeda kõrvale mahub kuus pronksi, millest ühe võitmise juures oli 2010. aastal tegev ka Steve Luks. Tänavu on Kehra hetkel liigatabelis teisel kohal, kuid Servitist jäädakse juba kümne punkti kaugusele.

"Ilmselt ei vaidle keegi vastu, et hetkeseisuga on Serviti kõige paremini komplekteeritud meeskond. Hea kooslus kogemusest ja noorusest annab Kalmer Mustingule teatava kindluse ja tegevusvabaduse teha pidevaid vahetusi olenevalt olukorrast. Soov ajastada vormi euromängudeks avaldus ka viimases Kehra – Serviti vastasseisus," kiitis Luks tabeliliidrit.

"Ülejäänud meistriliigat vaadates on meil mitu mitmetahulist meeskonda, kes suudavad teineteisega võrdselt mängida. Kõigil on oma nõrkused ja tugevused, mida siis vastased proovivad kaalukausi enda poole kallutamiseks ära kasutada. Üks tugev meistriliigat läbiv joon on meeskondade koosseis – kõigil on see kvaliteetne," analüüsis Luks.

"Meie puhul on vigastused lõhkunud mängupilti ja sünergiat. Ka uued võõrleegionärid alles elavad sisse, aga tunnevad end iga mänguga mugavamalt. Oleme siiski teinud väga häid partiisid, kuid elanud üle ka "tööõnnetusi". Ebastabiilsuse välja juurides on meil potentsiaali küllaga ning oleme kindlasti võimelised ka Servitit alistama," hindas Kehra paremäär.

Steve Luks alustas käsipalliga küllalt hilja, ent sattus Indrek Lillsoo käe all huvitavasse gruppi koos Indrek Normaku, Armi Pärdi, Rando-Juku Sirkase ja tänase Kehra peatreener Mart Raudsepaga. Ta jõudis esindada ka Eestit, kandes noortekoondise särki kõrvuti Mikk Pinnoneni, Kaspar Leesi, Kristo Voika ja Ott Varikuga.

"Olin 13-14, kui Kehrasse kooli läksin ja käsipalli avastasin. Algus oli meeletult raske, sest teised olid juba maast madalast treeninud. Teiste spordialadega tegelemine andis siiski mõned eelised, kuid alghariduse puudujäägid – eriti just tehnika poole pealt – saadavad mind tänaseni," tunnistas Luks.

"Käsipall on jätkuvalt minu elus tänu kahele Indrekule. Treener Lillsoo kutsus mind korduvalt trenni ja sõber Normak oli ilmselt see peamine tõukaja. Indrek veenis mind pärast ei tea mitmendat loobumist ikka tagasi tulema ja toonast meievahelist vestlust pean tänaseni siira tänutundega meeles," tegi Luks kummarduse Indrekute suunas.

"Kehra noortepunt on õige väljend, sest tegemist polnud lihtsalt meeskonnaga. Tegime kõike koos nii trennis kui ka kooliväliselt, pole ühtegi võistlust või laagrit, kus midagi meenutamisväärset ei juhtunuks. Sama võib öelda koondise kohta, kust jäi meelde Pinnoneni ja Leesi juba toona nähtav kõrge tööeetika," meenutas Luks, kes U18 koondisega aitas näiteks Poola-turniiril Eestil ühe väravaga alistada Prantsusmaad.

Luks naasis käsipalli juurde pärast kümne-aastast pausi. "Pärast mitut vigastust läksin ajateenistusse ja siis jätkasin karjääri kaitseväes. Mullu suvel nägi sõber Indrek Normak mind Tallinn Handball Cupi jälgimas ja kutsus naljaga pooleks trenni. Asi läks tõsisemaks kui teine sõber Mart [Kehra peatreener Raudsepp – toim.] helistas ning jõudsime kokkuleppele, et teen mõned trennid kaasa," jutustas Luks naasmislugu.

"On võimatu sõnadesse panna seda tunnet ja puhast rõõmu hetkest, kui pall vabaneb käest näpumäärde naksatuse saatel ja väravavõrk sahiseb. Samuti seda, kui tegeleda uuesti alaga, mida oled aastaid kõrvaltvaatajana pingeliselt jälginud. Üllatuslikult ei andnud ükski koht, mis varem tõsist valu tekitas ja käsipallist loobuma sundis, enam tunda. See andis omakorda kindlustunde, et sõber Indrekul oli õigus ja head ajad on ees ootamas," kirjeldas Luks.

Igapäevaselt töötab Luks kaitseväes, 1. jalaväebrigaadi õhutõrjepataljonis ohvitserina. "Avastasin, et käsipallitiimil ja kaitseväeüksusel on äärmiselt sarnased jooned ning edu saavutamise alused. Kaitsevägi täitis minu jaoks kõik need augud, mis pärast käsipallist loobumist elus tekkisid ja märkamatult värbas mind üheks selle meeskonna mängijaks," tunnistas Luks.

"Olles nüüd taasleidnud käsipalli, on mul hea meel, et praegusel eluetapil saan toetada neid kaht näiliselt nii erinevat, aga sisuliselt väga sarnast meeskonda. Suudan kaitseväes omandatud teadmisi üle kanda omakorda käsipalli, nii nagu varem sai seda tehtud käsipallist kaitseväkke liikudes," lausus Luks.

Pildil: Kümne-aastase pausi järel käsipalli naasnud Steve Luks on end välja võidelnud rahvuskoondislase Tõnis Kase haardest. (Foto: Helin Potter).

 
Banner Banner Banner Banner Banner

ETKNRLP